Ammu aega tagasi, kui taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, sündis poiss, kellel oli saatusest ette nähtud nakatuda fotograafia pisikuga… Niimoodi algab minu lugu. Fotograafiaga tegeles ka minu isa. Ilmselt sealt ma pisiku külga saingi. Mulle meeldis alati platsis olla, kui vanamees hakkas pilte ilmutama. See oli nagu maagia! Hiljem ta kinkis mulle päris oma kaamera.

Ja siis ma sain aru, et kõik polegi nii lihtne nagu kõrvalt paistis. Aga põnev oli ikka! Ajapikku hakkasid ka fotod välja tulema ja vahel ka mitte tulema… Eks see käibki fotonduse juurde. Seda toredam, kui õnnestub mingit huvitvat hetke tabada või mingit teistsugust rakurssi jäädvustada. Aja edenedes ja tehnika arenedes sai digitaalsete kaamerate peale üle mindud. Ja ausalt öeldes – mina neid vanu aegu tagasi ei igatse! Kui palju uusi võimalusi tekkis juurde ja kui palju aega sai kokku hoitud piltide ilmutamise arvelt. Siiski – hea on meenutada! Ikkagi ajalugu.

Hetkel soetan endale järjest toekamat tehnikat ja olen avatud kõigele uuele, mis fotograafias toimub. Kuna olen ikkagi amatöör fotograaf ja hobi teema järjest areneb ning laieneb, on mul tunne, et see teekond ei lõpe iial. Ja see on tore! Pildistamise käigus tuleb ringi liikuda, vägagi erinevate inimestega suhelda aga koguse tegevus on puhas rõõm minu jaoks!